Paanikahoog on midagi, mida on väga raske mõista enne, kui oled seda ise kogenud.
See ei ole lihtsalt “natuke ärev olemine” või korraks halb tunne.
Paanikahoog on hetk, kus kogu keha läheb häireseisundisse. Närvisüsteem reageerib nii, nagu oleks sinu elu ohus, isegi siis, kui tegelikult ohtu ei ole.
Ja just sellepärast tundubki paanikahoog inimese jaoks nii päriselt hirmutav.
Kui keha reageerib nii tugevalt, siis tundub väga keeruline uskuda, et tegemist on “lihtsalt ärevusega”. Enamik inimesi on vähemalt korra paanikahoo ajal täiesti veendunud, et midagi väga tõsist on juhtumas.
Kuidas paanikahoog ennast kehas väljendab?
Paanikahoog võib igal inimesel olla natuke erinev, aga väga sageli kaasnevad sellega tugevad kehalised sümptomid.
Näiteks:
- südame kloppimine või väga kiire pulss
- hingamise kiirenemine või tunne, et õhku ei jätku
- pitsitus rinnus
- värinad või sisemine värisemine
- higistamine
- iiveldus või kõhus keeramine
- pearinglus või uimasus
- kuumahood või külmavärinad
- tunne, et kohe minestad
- tunne, et kaotad kontrolli
- tunne, et hakkad “hulluks minema”
- tugev surmahirm
Kõige raskem selle juures ongi see, et sümptomid tunduvad päriselt füüsilised.
Ja nad ongi füüsilised.
Paanikahoog ei ole teeseldud ega “väljamõeldud”. Keha päriselt reageeribki väga tugevalt.
Kui närvisüsteem läheb häireseisundisse, siis keha toodab stressihormoone, lihased tõmbuvad pingesse, hingamine muutub ja kogu organism valmistub justkui ohuks.
Probleem on lihtsalt selles, et tegelikku ohtu ei ole.
Miks paanikahoog tundub nii hirmutav?
Sest inimene ei saa sageli aru, mis temaga toimub.
Kui süda peksab, rinnus pitsitab, pea käib ringi ja keha väriseb, siis esimene mõte ei ole tavaliselt:
“See on ärevus.”
Esimene mõte on pigem:
- “Äkki mul on infarkt?”
- “Äkki ma minestan?”
- “Äkki mul on midagi ajuga?”
- “Äkki ma suren ära?”
- “Äkki ma kaotan kontrolli?”
Ja sealt hakkab paanika veel rohkem kasvama.
Keha annab tugevaid sümptomeid.
Aju tõlgendab neid ohtlikuna.
Hirm suureneb.
Keha läheb veel rohkem pingesse.
Ja tekibki nõiaring.
Mida rohkem inimene ehmatab oma sümptomite peale, seda tugevamaks keha reaktsioon sageli muutub.
Ma tean seda tunnet väga hästi
Ma räägin sellest teemast palju ka sellepärast, et olen ise selle kõik läbi teinud.
Minu ärevuse ajal oli periood, kus ma olin täiesti veendunud, et minu kehas on midagi väga tõsiselt valesti.
Mul olid erinevad valud.
Mul oli halb olla.
Mul tekkisid tugevad hirmud oma tervise pärast.
Ma ei saanud enam normaalselt lõõgastuda.
Ma käisin arstide juures, tegin uuringuid ja analüüse.
Ja iga kord öeldi mulle, et kõik on korras.
Aga ometi minu enesetunne ei läinud paremaks.
Tagantjärele saan ma aru, et mu keha ei olnud katki.
Mu närvisüsteem oli lihtsalt väga pikalt olnud ülekoormuses.
Tol hetkel ma seda veel ei mõistnud.
Ja ma tean, kui üksikuks ja hirmutavaks see tunne võib inimese jaoks muutuda, eriti siis, kui sa ei saa aru, miks sinu keha niimoodi reageerib.
Kas paanikahoog tuleb alati mingi põhjusega?
See on üks kõige sagedasemaid küsimusi.
Ja vastus on — mitte alati nähtava põhjusega.
Vahel on käivitaja täiesti olemas ja inimene oskab selle ära seostada.
Näiteks:
- väga suur stress
- konflikt
- raske periood elus
- ületöötamine
- halb uudis
- tugev hirm
- tervisemure
- rahvarohke koht
- autosõit
- väsimus
- vähene uni
Aga väga sageli ütleb inimene:
“See tuli täiesti lambist.”
Ta võib istuda kodus diivanil.
Olla poes järjekorras.
Sõita bussis.
Istuda töö juures arvuti taga.
Ja järsku hakkab kehas väga halb.
See ongi koht, kus inimene ehmatab eriti tugevalt, sest ta ei leia loogilist põhjust.
Aga enamasti ei teki paanikahoog päris tühja koha pealt.
Taustal on sageli olnud:
- pikalt kogunenud stress
- sisemine pinge
- pidev muretsemine
- närvisüsteemi ülekoormus
- emotsioonide allasurumine
- pidev tugev olemine
- vähene puhkus
- enda vajaduste ignoreerimine
- kehamärkide mitte märkamine
Keha annab tavaliselt enne väiksemaid signaale.
Näiteks:
- väsimus
- pinges lihased
- halb uni
- ärrituvus
- sisemine rahutus
- seedeprobleemid
- südamekloppimine
- raskus rinnus
- pidev valmisoleku tunne
Aga kui inimene on harjunud endast üle sõitma ja lihtsalt edasi suruma, siis jäävad need märgid sageli tähelepanuta.
Ja ühel hetkel reageerib keha palju tugevamalt.
Paanikahoog ei ole nõrkus
See on väga oluline mõista.
Paanikahoog ei tähenda, et sa oled nõrk.
See ei tähenda, et sa oled “hulluks minemas”.
See ei tähenda, et sinuga on midagi fundamentaalselt valesti.
Paanikahoog on närvisüsteemi ülekoormuse reaktsioon.
See on keha viis öelda:
“Ma ei jaksa enam samamoodi edasi.”
Paljud inimesed on enne paanikahoogusid olnud aastaid väga tugevad.
Nad on hoidnud kõike koos.
Hoolitsenud teiste eest.
Surunud oma tundeid alla.
Kannatanud vaikides.
Pingutanud üle oma piiride.
Ja lõpuks keha lihtsalt ei jaksa enam kogu seda pinget enda sees kanda.
Kuidas aru saada, et tegemist võib olla paanikahooga?
Paanikahoole on väga iseloomulik see, et sümptomid tekivad kiiresti ja intensiivselt.
Tavaliselt:
- hirm tõuseb kiiresti
- keha läheb kiiresti häireseisundisse
- mõtted muutuvad väga katastroofilisteks
- inimene tunneb, et midagi väga halba kohe juhtub
Ja siis mõne aja pärast hakkab hoog tasapisi vaibuma.
See võib võtta mõnest minutist pikema ajani, aga paanikahoog ei püsi tavaliselt kogu aeg samal tugeval tasemel.
Muidugi on alati oluline tervisemured arstiga üle kontrollida, eriti kui sümptomid on uued või väga tugevad. Aga väga paljud inimesed saavad lõpuks teada, et nende sümptomite taga on tegelikult ärevus ja ülekoormatud närvisüsteem.
Mida teha paanikahoo ajal?
Kõige esimene asi on proovida endale meenutada:
“See on paanikahoog.
See on minu keha reaktsioon.
See läheb mööda.”
Ma tean, et seda on raske uskuda keset tugevat hoogu.
Aga keha vajab just turvasignaali.
Mitte võitlemist.
Mitte paanikat selle üle, et paanika tuli.
Väga palju aitab tähelepanu tagasi kehasse toomine.
Näiteks:
- pane jalad tugevalt maha
- toeta selg vastu tooli või seina
- hinga rahulikult ja eriti pikemalt välja
- vaata enda ümber ringi
- nimeta mõttes asju, mida näed
- tunneta, et sa oled päriselt kohal siin hetkes
Kõige olulisem on mõista, et paanikahoog ei vaibu käsu peale.
Keha ei rahune sellepärast, et sa ütled endale:
“Rahune nüüd kohe maha.”
Keha hakkab rahunema siis, kui närvisüsteem saab signaali, et oht on möödas ja sa oled turvaline.
Kõige olulisem töö toimub tegelikult enne paanikahoogu
See on koht, mida paljud inimesed alguses ei mõista.
Paanikahoog ise on sageli juba lõpptulemus.
Palju olulisem on õppida märkama:
- millal keha hakkab pingesse minema
- millised olukorrad sind üle koormavad
- millised mõtted sind üles keeravad
- kuidas sinu keha reageerib stressile
- kui kaua oled sa ennast juba tahaplaanile jätnud
- millal sa vajad tegelikult puhkust ja toetust
Ärevusest ja paanikahoogudest taastumine ei tähenda ainult seda, et hoogusid vähemaks saada.
See tähendab õppimist:
- ennast kuulama
- oma keha mõistma
- oma närvisüsteemi toetama
- oma piire märkama
- oma mõttemustreid tundma õppima
- turvatunnet uuesti looma
Ja see kõik on õpitav.
Paanikahoog ei tähenda, et lootust ei ole
Ma tean, et paanikahood võivad inimese elu väga väikseks muuta.
Hakatakse vältima kohti, sõite, üritusi, rahvast, poode ja isegi igapäevaseid tegevusi, sest tekib hirm:
“Äkki mul hakkab jälle halb.”
Aga närvisüsteem on võimeline taastuma.
Keha on võimeline õppima uuesti turvatunnet.
Ja inimene on võimeline õppima ennast toetama palju teadlikumalt kui varem.
See ei juhtu üleöö.
See nõuab aega, järjepidevust ja enda mõistmist.
Aga sellest on võimalik välja tulla.
Ma olen seda ise läbi teinud.
Ja ma olen näinud väga paljusid inimesi samm-sammult sellest seisundist väljumas.
Paanikahoog ei ole märk sellest, et sa oled katki.
See on märk sellest, et sinu keha ja närvisüsteem vajavad tähelepanu, toetust ja muutust.