Keerulised perioodid ei ole kunagi vaid ühe inimese kanda – igal olukorral on mitu osapoolt, mitu mõjutajat, mitu jõudu, mis loovad selle, mis lõpuks juhtuma hakkab. Ometi võib juhtuda, et just kõige haavatavamad inimesed kannavad suurimat koormat. Ja mis teeb olukorra eriti valusaks, on see, kui keegi lähedane – oma sõnade, tegude või vaikusega – paneb sind tundma, et sa oled süüdi.
Mis on süütunne?
Süütunne on veendumus, et sina vastutad kõige eest. See on sisemine hääl, mis sosistab: “Ma olen süüdi, sest ma ei olnud piisav.” “Ma olen süüdi, sest ma ei teinud asju teisiti.” Selline mõtteviis muudab sind haavatavaks ja võib viia pikaajalise enesepiitsutamiseni.
Kuid süütunne ei ole midagi, mida keegi peaks kandma. See ei ole tegelikult vastutuse võtmine, vaid hoopis eneseaustuse puudumise väljendus. Kui sa lased pea norgu, hakkad end süüdistama ja oma väärtust kahtluse alla seadma, siis langed sa mitte ainult madalseisu, vaid ka ohvrirolli.
Kas sa tahad olla ohver? Või tahad sa oma jõu tagasi võtta?
Pea meeles:
- Mitte kunagi ei ole keegi milleski ainuisikuliselt süüdi.
- Mitte kunagi ei saa üks inimene kanda kogu vastutust.
Iga olukord sünnib mitme inimese koosmõjus. Iga tegu, iga sõna, iga otsus on seotud millegi varasemaga. Kui sina oled keerulises perioodis ja tunned süüd, siis tõsta pea püsti, lükka selg sirgu ja ütle endale: “See süü ei ole ainult minu kanda. Ma ei kanna üksi vastutust.”
Elus ei ole süüdlasi. On olukorrad, põhjused ja tagajärjed. On valikud ja õppetunnid. Ja see, kes tunneb vajadust kellegi peale näpuga näidata, peaks esmalt peeglisse vaatama ja endalt küsima:
“Miks ma tahan teist süüdistada? Mida see minu kohta ütleb?”
Sageli on süüdistamine vaid viis omaenda haavade varjamiseks. Tõeline jõud ei tule aga mitte teise materdamisest, vaid oma haavade tervendamisest. Kui tahad vabaneda süütundest, hakka nägema tervikpilti. Kui lõpetad süüdistamise, hakkad tervendama ennast.
Sinu jõud ei ole süü kandmises. Sinu jõud on sellest vabanemises.